“Tööliini” puudel;)
Tšehhide videost leidsin ühe toreda näite, milline võiks olla kehaehituselt ”sportpuudel”.
2.40 jookseb selline loom, kes on pikk nagu taksikoer ja jalgu nagu polekski, aga edasi liigub jõudsalt. Anatoomia, mis ei sobi näitusele, sobib hästi agilitys:)
12.05 võistlused Viljandis
Kohtunik: Svetlana Kreslina (Läti)
Sõbrad Viljandist tegid esimese ametliku võistluse, muidugi olime kohal. Uus kogemus tormiga joosta. Kõva tuul on Piko lemmik, kui lehed ja igasugune rämps saagi kombel ringi lendab ning iga väikest kübet jahtida võib. Külgtuule iilide võimu poomil arvestada ei osanud ja alla ta sealt sadas nagu kärbeskaallane.
Hüpperada oleks olnud ajas ja veatu, kui poleks ühte arusaamatust olnud. Nägin liiga hilja, et tõkkepulk oli tuulega maas. Jäin hetkeks seda vahtima ning mõtlema, kummale poole ennast nüüd keerata, sest koeral polnud midagi hüpata. Kui seal kahevahel olin, võttis Piko suuna teisele küljele ja vale tunneliotsa poole. Viimasel hetkel päästsin, aga aega läks 2 s lisaks.
1. agilityrada katkes kukkumisega poomilt.
Kohtunik tegi pärast mitme koera poomilt lendamist õige otsuse ja vahetas takistused nii välja, et enam ohtlik polnud.
2. agilityrada (kiirus 4,28) tuli ainukesena ilusti välja, kuigi ühes kohas tekkis seisak. Ka siin läks tuulega napilt. Maha kukkunud tõkkepulga jõudsid väledad rajaabilised siiski üles tõsta ning üleskerkinud kiigeots vahetult enne koera tagasi langeda.
Riia rahvusvahelistel puudus seekord küll Tumanova oma ekipaažiga, kuid ühtki CACIAG-i ei tulnud sellegipoolest Eestisse.
Leedu kohtuniku Valciukase hüpperada oli peaaegu kopipeist tema viimasest rajast Tartus, kus alustas ja lõpetas tõkete rägastik. Suutsin isegi päris head lahendused välja mõelda ja pähe õppida. DSQ tuli aga hoopis mu kukkumise pärast, kui komistasin hästi kitsas kohas tunneli otsa, sest tasakaalu kaotust vigastatud jalg väga ei talu. Radadel oli üldse mitmes kohas nii kitsas, et kui ise suutsid end takistuste vahelt läbi pressida, siis koos suure koeraga küll ei mahtunud.
Caciagi rada oli meeldivam. Alt läksin järjekordselt koera enda ja tõkke vahele kustumisega, kui Piko manöövrist aru ei saanud ja tõrge tuli. Oleks ikka pidanud enda moodi tegema. Aga ega puhas rada meid päästnud poleks. Aega poleks mitte kuidagi mahtunud, ka ilusa jooksu korral.
Foto: Solvita Slišane
Taas avatud välihooaeg. Päikest isegi liiga palju. Ajame ilma süüks selle, et Piko pärast päev läbi puuris passimist eriti midagi teha ei tahtnud. Kõik 3 rada olid ligadi-logadi, kontrollimine ja ergutamine. Tagant-tõkked tahtsid pidevalt käest ära minna. Teisel rajal läksidki päriselt, meie esifänni ahastava karjatuse saatel, DSQ viimasel tõkkel. Kõigest hoolimata õnnestus siiski 2 rada nulliga. Rajad olid väljakutseid pakkuvad ja võiks öelda, et isegi keerulised.
Foto: Anne Soovik
22.04 võistlused Tallinnas
Teise päeva A3-e hindas Anne Huittinen ja rajad olid veelgi lihtsamaks läinud.
Esimese raja DSQ tuli minu mõtlematusest. Üks ristitõke, mida kõik tegid ümber ühe tiiva, oleks olnud pisut aeglasemalt, kuid meile mugavamalt olnud võimalik ka ümber teise tiiva. Siis oleks saanud ilma tagurpidi liikumata ja ilma koera enda ja tõkke vahele tõmbamata. Teadsin juba stardis, et sealt tõkkelt see DSQ tulebki.
Hüpperada läks päris kenasti, kui ootamatu „boksipeatus“ välja arvata. Selle peale annab ikka tulla, et tunneli asemel selle taha müürivirna otsa turnima minna, nagu Piko tegi. Kuigi alati on viga juhis, ma enda peale süüd ei võtaks. Ju olid rajad liiga etteaimatavad ja vaja pisut ekstreemsust lisada:).
Isegi selle vaheseiga tõttu jõudsime aega, aga rada oli siiski metsa läinud.
21.04 võistlused Tallinnas
Alustuseks mõne sõnaga paljudele küsijatele, kas ja kuidas läheb. Tahaks öelda, et aina paremuse poole, aga veel ei saa. Arst, kes oskas diagnoosida, et pikemas perspektiivis on kõik nii halvasti, ei osanud otsustada, kas tänast probleemi tuleks lahendada kirurgilise sekkumisega või mitte, ja saatis edasi järgmise asjatundja juurde. Seni, kuni teadmatus kestab, ei kavatse ülejäänud aega voodiserval veeta, vaid liigun nii palju ja nii hästi või halvasti, kui võimalik. Trenni teen küll poole vinnaga ja JOOKSNUD pole juba 2 kuud, aga see-eest on mõned päevad juba päris talutavaks muutunud, kui üle ei pinguta.
See mitte-jooksmine on loomulikult oma jälje jätnud ja tiimitöös on märgata tagasilangust. Kaugeltjuhtimine või paigalseismine võtab hoogu maha ja Piko ei saa hästi aru minust ja mina temast. Valsse ja tagurpidi liikumist või muud riski jalgadele väldin, kus võimalik, ja pidurdamisel sätin sammu, et saaks tervet jalga kasutada.
Tänu TAKO-le oli võimalus teha kahe erineva huvitava kohtuniku radu läbi nädalavahetuse. Soome kohtunikelt justkui teaks juba, mida oodata ja nii oligi. Ei tulegi meelde, kuna oleks mõne Soome kohtuniku rada hirmus nikerdamine olnud. Ka on neil tihtipeale kiirus suurema varuga antud (lihtsate radade puhul vahel isegi liiga) ja seda oli näha ka tulemustes.
Esimesel rajal oli üksainus keerulisem koht - 2 tõket pärast A-d. Rada ise läks natuke ebakindlalt, jooksurütm on ikkagi kadunud ja üksteise usaldamine samuti. Vehkisin hirmus palju kätega, mida pole varem täheldanud. Poomi lasin grammi võrra liiga vara lahti ja sealt tuli viiekas (kontaktide hindamine oli hästi range ka). Muidu oli päris tore rada.
Teisel rajal oli mõttekoht 3.tõkkesse saamine, et lõbus puudel nii muuseas kogemata poomile ei põikaks. Otsustasin lollikindlama, kuid aeglasema variandi kasuks. Edasi läks palju sujuvamalt kui esimene rada. Kiirus tuli ka hea - 4,16.
