Tavaliste trenniõhtute vahele üks rajatreening. Ka A3 koerale meeldivad pikad sirged ja tunnelid. Aga stardis püsimine kipub vahepeal jälle käest ära minema, tuleb tegeleda.
Taustaheli sai puhtjuhuslikult parajalt eneseirooniline;) Sõnad räägiks justkui võistlusspordist;).
07.01 võistlused Tartus, hüpperada
Nipikas rada, pole midagi öelda, ja väljakutseid pakkuv:). Kuid märksa huvitavam kui ühe teise Leedu kohtuniku hiljutised teosed. Tõkete rägastikus oli juhtimisvõimalusi lausa nii palju, et kõigi peale selle vähese ajaga ei tulnud, ja need, mille peale tulid, jäid ka pooliku analüüsiga.
Paaris trennis sama rada pingevabalt proovides läks asi iga korraga paremaks ja see rada hakkas isegi meeldima. Pani pea tööle ja koerajuhi imeliigutusi tegema. Koera osaks jäi ainult juhi võimlemist vaadata ja mõned hüpped siia-sinna teha.
07.01 võistlused Tartus, 2. agilityrada
Veidi raskem rada kui esimene, aga Piks töötas jälle hästi (välja arvatud stardis varastamine).
07.01 võistlused Tartus, 1. agilityrada
Kohtunik: Algirdas Valciukas (Leedu)
Algus polnud paljulubav, aga kui number 2 tõkke tehtud said, võis juba joosta. Väga hästi sujus, peaaegu nagu päris. Ka oli maneežipind uputava kastmise järel joostavaks muutunud. Üks koht läks sekundiks meelest, kuid koer oli õnneks sel ajal tunnelis. Kiigult hüpe tuli küll selline piiripealne, et ots ja koer puudutasid vist üheaegselt maad, aga vähemalt korralik kiirus.
2011 oli üks ilus agilityaasta.
Tagasi vaadates on minu ja Piko kõik 7 ühist agilityaastat olnud ilusad, järjest suuremate tõusude ja väiksemate mõõnadega. Tähtsaimast tähtsaim – tervis – pole kummalgi sedavõrd alt vedanud, et oleks agilityle kriipsu peale tõmmanud. Kõik need aastad. Ja nii võiks veel kaua kesta.
Kunagi tundus endalegi 8-aastane agilitykoer eriline veteran ja 10-aastane võistlustel või MM-il pani ahhetama. Mulle on ka juba ammust ajast peale mainitud, et näe, Pikol nii palju vanust juba, et ega kaua enam teha ei saa. Tänase seisuga ei näe minu pilk mingit vahet 5 aasta taguse ja praeguse koera võimekuses, pigem tundub, et piir pole veel käes. Mõtlen samamoodi nagu Silvia Trkman, kes kavatseb oma koertega nii kaua joosta, kuni see neile mingitkipidi kasuks tuleb. Ainuüksi vanusenumbri pärast küll koera pensionile ei jäta. Ja isegi, kui enam konkurentsis ei püsi ja kiiruses teistele alla jääb, mis sellest.
Natuke kummaline on meenutada agilitykoerte nimesid, kes Piko algusaegadel võistluskaaslased olid – kõik on ammu areenilt kadunud (vaid Charlie on sellest ajast jäänud) ja inimestel on juba mitmendad uued koerad. Mina aga naudin veel nii kaua kui antakse agilityt „eaka“ ja elus palju näinud koeraga, kes oskab mõtteid lugeda ja kes on mu parim sõber. Ja kellel puudli eluiga arvestades peaks tervelt pooled aastad veel ees olema.
Võistlusaastana ja sporditulemuste poolest oli 2011 rekordaasta. Mitte, et Piko millegipoolest tippkoer oleks, seda kindlasti ja kaugeltki mitte. Ometi saabus selline ajalooline hetk, kui meile anti üle TAKO aasta agilitykoera karikas, mis on igas mõttes Eestis väärtuslikeim trofee.
Õigupoolest on nüüd juba mitu aastat olnud erinevaid edetabeleid kolm – TAKO, EKL ja Säde. Kõik veidi erineva arvestusega. Säde ainult Tartu klubilistele ning arvestab vaid isiklikke rajatulemusi ja mitte kohti (st et loevad nullid). EKL arvestab ühte osa Eesti võistlustest ja TAKO kõiki Eesti ja välismaa võistlusi, tähtsad on sealjuures nii nullid kui ka vähemal määral koht.
Neist TAKO konkurss võrdub põhimõtteliselt Eesti parima agilitykoera selgitamisega, kuna enamus pikemaajalisi võistlejaid kuuluvad ka TAKO-sse. Traditsiooniliselt jagatakse siin esikolmikule ka auhinnaraha, mida muidu mitte ühelgi võistlusel ega konkursil kombeks pole. Nagu ikka, on minu puhul see ümbrik tagasi agilitysse läinud ja sel aastal Silvia Trkmani arvele, kelle käest sain vastu tema uue DVD „33 tips for more speed“.
Oleme Pikoga olnud nüüd juba 4 aastat järjest nii TAKO esikolmikus kui EKL esinelikus (ja Säde esikohal). Sellist stabiilsust pole varem keegi näidanud (vaid Dixi ja Queeny on olnud 3 aastat esimeste hulgas). Oma osa on kindlasti ka tõul. Kui puudlid vähegi jooksma saavad (ja koerajuhid jooksma õpivad), siis on nad üsna võimekad. Teevad hästi koostööd ja rajal naljalt ei lammuta.
Mõned ligikaudsed isiklikud numbrid möödunud aastast.
Tegime 46 agility- ja 22 hüpperada, kokku 68 ametlikku starti, neist 20 rada välismaal.
31 korda 0-tulemus
18 korda DSQ
19 korda muu tulemus (vead: 4 korda poomikontakt, 3 korda slaalomiviga, 1 kord maha kukkunud tõkkepulk, ülejäänud tõrked)
Uued tippkiirused 4,50 kanti.
Eredaid hetki jätkus aastasse päris mitu.
Nagu alati, on parim paik jooksmiseks olnud TAKO hall (võistlusteks küll pisut kitsas, aga muidu mõnus).
Koolitusvõimalused läksid kõik asja ette, nii Suoknuuti kui Dmitrochenko ja Marekovic. Iga selline agilityguru Eestimaa pinnal on kui sõõm värsket õhku. Alati ei peagi just konkreetselt enda koera jaoks palju saama, aga silmaringi jaoks on sellised nimed hindamatu väärtusega.
Kõige hullemini aiataha läinud võistluspäev oli kevadine rahvusvaheline Veskimetsas, kui õnn täielikult selja pööras. Augusti Luige oli väheke lootustandvam ja sügisene MM Prantsusmaal ei läinud ka päris 100% metsa. MM oli küll ebaõnnestumine, kuid minekut ei kahetse. Ka igast viltuvedamisest on kasu ja kogemustepagas sai jälle rikkamaks.
Üle hulga aja sai jälle Lätis käidud ja meeldejääv oli Riia metsatukas kuulsa Tumanova kõrval võistleda.
Esimest korda jõudsime meistrikatel poodiumile. EMV-l on alati saatnud ebaõnn, seekord sai aga kiiretel ja lihtsatel radadel kõik välja pandud.
Aasta ja võibolla kogu karjääri vaieldamatu kõrghetk oli Soome serdi võit. Üldse need mõlemad Soome reisid suvel on kauaks meeldejäävad. Üks kord üksi mööda Soome kiirteid kilomeetreid mõõtes. Enese proovilepanek kohutavas kuumuses, esimest korda esikolmikusse jõudmine ja kõigi radadega hästi hakkama saamine. Teine kord laheda reisikaaslase Tiina ja tema loomadega MM-i eelset treeningut tehes. Eriti ootamatu 24-st koerast 2. kohale jõudmine ja uskumatu serdi saamine. See unistus ei pidanud täide minema, see oli kõigi loogikareeglite vastu. Aga Soome tahaks veel võistlema.
Soome rankingus A3 midides jõudsime 67. kohale 746-st koerast. 746 A3 midikoera! Milline hoomamatu mastaapide erinevus Eestiga võrreldes. TAKO konkursil oli üldse kõiki agilitykoeri kokku 70 ringis. Nii on lood pisikese Eesti ja maailma suurima agilityriigi Soomega.
2012 on alanud ja jääb üle palju huvitavaid agilityradu soovida.
Pilt: Juha Lehtikangas
Et siis aasta uus… 2012, juba ette kurikuulus number…
2011 jõudis pärast närvilist ja pingelist detsembrikuud vägagi rahulikult lõpule. Nädalapikkuse kõigest ja kõigist väljalülitamise käigus said akud laetud, paljudki segased asjad selgemaks mõeldud, korrast läinud koerad korda tehtud ja vanad vana-aasta lubadused täidetud.
Uue aasta esimene päev pani aastale suurepärase alguse. Ühest ainsast päevast jätkus nii ihule kui hingele. Algas kainelt ja värskelt, kahekilomeetrise basseiniringiga (Aura pikad pidupäevarajad on kalade unistus), korraliku agilitytrenniga (jah, agilityhullud ei pea paljuks ka 1. jaanuaril koguneda) ning lõppes rikkaliku tervisliku toidu, hea muusika, vanade sõpradega vestlemise, mõnede agilitymõtete mõlgutamise ja lennupiletite otsimisega.
Hääd uut kõigile!
Pilt: Riivo Kaiste (detsembri võistlustelt)
Paistis, et selleks aastaks said võidujooksud tükk aega tagasi joostud, kuid üks tuli veel ette võtta. Nüüd on küll kõik, jookseme paar nädalat ainult omaette võidu.
Klubiaasta lõpetas ühine jõulujooks uhiuute tunnelite ja rohkearvulise debütantide seltskonnaga. Verivärsked võistlejad said esimese kogemuse, mida üks agilityvõistlus endast kujutab. Kõik olid väga tublid, aga kõige tublim oli koer, kellesugust mina varem näinud polnud. Nimelt hakkas Stefi käe all hiljuti üks kurt russelli-koerake agilityt õppima. Ja tulemus on fantastiline. Koer jookseb kehakeele järgi ja täitsa jooksebki ja endale talle teeb veel hirmsasti nalja ka. Mismoodi ilma hääleta õpetada, seda mina seletada ei oska, aga kõik on võimalik, kui tahta. Au ja kiitus igatahes. Kunagi Soomes nägin küll ühte kurti koerajuhti, kes ka kehakeelega juhtis, kuid tema sai vähemalt plaksutamist kasutada.
Ise mõtlesin viimase hetkeni, et pühapäeva hommikul ei viitsi seekord joosta ja lähen niisama appi. Aga harjumusest võtsin ikka Piko ka kaasa ja kuigi kohtunik Helis Mannineni rajad tundusid üsna „läbitamatud“, õnnestus need siiski mõlemad õigetpidi läbi teha ja esikohale platseeruda. Eriti kiirelt ei saanud minna lasta, kuna praktiliselt terve tee olid valed tunneliaugud ees vaatamas, aga ega alati peagi lihtne olema.
Päeva lõpetas klubi aastakoosolek, kus sai nii mõndagi paika pandud ja hulgaliselt uusi ideid vahetatud. Üks on kindel, 2012 tuleb tihkelt täis agilityüritusi, millest kõigist ei jõuagi osa võtta. Pidevalt toimub kusagil midagi ja igav küll ei hakka.
Kui palju on mul kusagil sahtlipõhjas järge ootamas kirja panemata mõtteid. Agilityst ikka, millest muust. Blogi on aga suurim kannataja, kui aeg käest libisema kipub.
Nii kui ette lööb 01.12, lähevad kõik arust ära. Tööl, kodus, puhkehetkel - hullumaja. Trennid on ainus kvaliteetaeg koos koeraga. Jõulud ja uusaasta mööduvad nähtavasti silmapilguga.
Varsti aga võtan selle aja, mis võtmata on jäänud, ja mõtlen elu üle järele:)
Aasta viimased ametlikud võistlused. Siinkohal võiks piirdudagi kahe sõnaga: „No comments“.
Aga panen ikkagi veel ühtteist kirja.
Tahaks öelda, et ammu pole platsil sellist „meistriteost“ näinud. Kahju kohe suurepärasest jooksupinnast ja võistlejate ressurssidest, mis kasutamata jäid.
Kuigi ma sellest kohtunikust üldse midagi ei tea ja varem tema radu jooksnud pole, siis mulle kui võistlejale jäi mulje pehmelt öeldes allapoole arvestust.
Ei tundu kuigi professionaalne, kui ilma erilise vajaduseta teha start platsi seest, jätta finiš platsi teise otsa või jätta finiš nii, et finišeeruv koer peab startiva koera nina alt läbi jooksma. Kasutada ühte tõket 3 korda, kui pulki tõsta ei jõua. Läbida lühikest tunnelit 5! korda. Paigutada asjad nii, et pooled tunnelitõrked nägemata jäävad, ja nii, et poomikontakte tuleb jälgida teisest platsi servast (meenutame siin võrdluseks David Powelli põlvitamist). Panna stardimärguandeks vile suhu, vaadata võistlejale otsa… ja mitte vilistada.
Omaette teema on lõksud. Protokolli sai vaid üks disklahvipuru, kuid sellest ei maksa kaugeleulatuvaid järeldusi teha ega kõiki A3 koeri maha kanda.
Kui slaalomisse minek teha selline, et ka kõige parema tahtmise juures pole võimalik kuhugilepoole liikuda ega koera mitte segada ning ilma koera näppu võtmata kummargil ninapidi sinna sisse pistmata, siis kaob kogu mängu ilu. Kui kõik võistlejad saavad järjest samas kohas dsq ja jäävadki seda kohta pusima, siis loomulikult võime alati öelda, et treenige siis rohkem ja oma viga. Dornbirni MM kohtunik sai sellise tegevuse eest tähtsatelt onudelt noomida, et rikkus võistluse ära. Ei jookseks mööda külge alla aeg-ajalt kohtunike juhiseid sirvida, mida seal agility eesmärkide, lõksude ja fun-i kohta räägitakse.
Teine asi, mis minu arvates kohtunikku heast küljest ei näita. Võibolla on kusagil nii kombeks, et kohtunik teeb keset võistlust radadel enda koeraga „stiilinäiteid“, aga Eestis (arvan, et ka Soomes) pole see tavaks olnud. Ei näe sellel küll muud eesmärki kui esinemine esinemise pärast. Praegu tuli nii välja, et nende radade läbimiseks oleks antud näite põhjal vaja olnud järgmisi eeldusi: tegu on borderiga, koerajuhil on pikad jalad ja väga head sprinterivõimed, koerajuhil on metsikult kõva hääl, koer on tugeva kontrolli all ja teda juhitakse põhiliselt häälega. Ja võibolla tuleb rada ka mitu korda eelnevalt kodus harjutada. Palju meil selliseid võistluspaare rajal oli – mitte ühtki.
Ei ole mulle midagi pakkuv selline agility, kus iga takistust lõpuni kontrollima peab, kus ei saa joosta ei koer ega juht. Kus ei saa koerale trajektoori kujundada, vaid pead takistusesse käsipidi sisse ronima või oled sunnitud kehakeele asemel kogu häälejõu mängu panema.
Jääb ainult õnne tänada, et enamuse kohtunike arusaam agilityst hoopis teistsugune on. Ja et meil igal ajal kõrvalt Soome kvaliteet võtta on.
Kalendrisse vaadates paistab nüüd mitu kuud pausi võistlusreisidesse. Jääme talve üle elama ja kevadet ootama.
