Soomes  võistlemisel on kummaline võlu. Tõeline agilitymaa ju, 10 000 harrastajat. Kõik elavad ja hingavad agilityrütmis. Igal võistlusel jätkub vaatamist ja ikka juhtub ka mõni suurem või väiksem kuulsus rajal olema, kelle võtteid imetleda.

Pärast juulikuist põrgukuumust Varkauses ja Mikkelis tahtsin sügisepoole enne MM-i korra veel jahedamate kraadidega proovida. Kohtade osas polnud enam suurt midagi parandada, lihtsalt joosta oleks tahtnud. Sest tipp tundus käes olevat ja 3.koht Soome konkurentsis enam kui lagi. Kui aus olla, siis serdi saamine oli jõudnud küll lähemale kui kunagi varem ja kusagil kuklas rippus see küll, aga vaid kauge unistusena, ei rohkemat. Andsin aru, et Soome tase pole meile sedavõrd jõukohane, et esikohtade ja serdi pärast võistlema minna. Teadagi, kui midagi saavutada pole vaja (klassi vahetada, kolmandat nulliga võitu, meistritiitlit, caciagi jne), siis on pingevabam joosta:).

Septembri keskpaik, kuid taas kõrvetas meie kahjuks ere päike ja tuli varju otsida. Kalendrist oli sobivat aega raske leida ja nii saigi üks Eesti võistlus ohverdatud. Reisi ehk „MM treeningut“ jagasid meiega Tiina & Lill & Mia. Sellised mitmepäevased käimised annavad hindamatu kogemuse, et koer kohaneks kogu selle trangeliga ja ei laseks ennast millestki häirida. Ega endalgi mööda külge maha jookse, kuidas olla lõpuni välja lainel ja valmis nt 2 päeva jooksul 6 rada tegema.

Valik, kuhu minna, oli keeruline (võimalus veel ka Lieto kunstmuru hall või Forssa). Võistlejate arvu suhtes pole erilist vahet. Laupäeval-pühapäeval toimus A3 klassile üle 10 võistluse Soome eri paigus ja pea kõigile neile jätkus osalejaid ikka 30-40 klassis!

10.09 Vantaa

Kohtunik Ritva Herrala

Imetlesin Marianni jäädvustatud vaadet kopterilt Malmi lennuvälja lähedalt, 9 in 1 agilitykeskusest (6 ha) ega oleks osanud arvata, et õige pea maandun ise sinna. Vantaa võistlused peetigi selles uhkes Ojanko spordikompleksis, kuhu sügiseks kerkimas veel üks Soome suurimaid agilityhalle – Pet Pal Areena.

Korraldav borderterjerite klubi kasutas 3 platsi, millest 2-l toimus võistlus. Minid tegid esimesena ja meil oli eelis nende järgi radadest enne aimu saada. Ritva Herrala rajad olid sel päeval päris huvitavad ja mitmes kohas erinevaid lahendusi võimaldavad.

1. agilityrada

Lahtijooksmiseks mõnus rada, polnud vaja kusagil eriti nikerdada. Piko tegi üsna hästi ja aeg tuli hea.

0,00 - 5. koht 24-st (puhas rada 8 koeral)

Kiirus 4,18

Hüpperada

Selline start on meie kirstunael, kui vaja ümber tõkete saatmisi teha ja seistes koera oodata. Piko ei tulnud alguses minu kiirustamisele järgi ja jättis tõkke vahele, nii et kiire DSQ.

Tiina Lillega juhtus selline elevust tekitav seik, et kohtuniku ja rajapersonali üllatuseks suutis ta rõnga kaheks jupiks laiali hüpata. Enne ei aimanudki, et see ongi see kuulus lahtikäiv rõngas. Soome reeglite järgi aga veaks seda ei loetud ja jäi vaid ehmatus koerale.

2. agilityrada

Paari pingutust nõudva kohaga jällegi loogiline rada. Pisut läks siin ja seal aega kaduma.

0,00 – 4. koht 22-st (puhas rada 6 koeral)

Kiirus 3,76

Kõik Vantaa tulemused: http://www.bat-ry.fi/fi/fi_6_1.html?&Id=1315669588.html

Ojanko spordikeskus linnulennult (foto: Mariann Rebane)

Pildil 3 ülemist platsi olid meie päralt. Kõige üleval aga tulevase agilityhalli asukoht.

… ja maapealt

11.09 Nokia

Välja kuulutatud Henri Luomala asemel kohtunik Marjo Heino

Nokiasse tuli üle 200 km sõita, kuid võistluspaik oli seda väärt. Metsade ja mägede vahel peitus väike ja armas Nokialaste agilityplats. Värske metsaõhk, rahulik õhkkond ja omapärane Soome muusika pauside ajal, et rütmi sees hoida:).

Minidel ja mididel oli erinevad rajad ja ehitamisele kuluvast ajast hoolimata jõudis võistlus ajakavast üle poole tunni ette. Minides oleks ühe raja Lill äärepealt ära võitnud, kui poleks slaalomisse valesti läinud. Enamus koeri oli kuidagi imeliku juhtimisega ja tegid lihtsates kohtades palju vigu. Selle raja võitis üks vahva miniatuurne imeloom - pikakarvaline chihuahua, keda oli osaliselt pöetud ja kes meenutas seetõttu üks-ühele rajal sibavat vöötoravat.

Hüpperada

0,00 – 7. koht 23-st (puhas rada 8 koeral)

Kiirus 3,76

Sai küll vigadeta tehtud, kuid kobamisi ja aega kaotades. Algus oli jälle kiirust tappev ja pärast ei saanud ka klappima, korra klõbises kuskil ka latt.

1. agilityrada

Rada oli niivõrd raske meelde jätta, et 8 minutiga ei suutnudki ma trajektoori välja mõelda. Ükski variant polnud piisavalt hea. Niimoodi rajale minek on ette määratud läbi kukkuma. Startima pidin aga juba teisena. Mingit võimalust ei jäänud ei rada korrata, teiste pealt vaadata ega koera soojendada. Esialgu tuli viga slaalomisse minekul, mis oli küll raske nurgaga, kuid trennis probleemitu. Slaalomit parandades kadus Pikol igasugune lust ja kuidagi ta selle läbi lonkis. Edasi pöörasin ühelt tõkkelt ennast valele tiivale ja sealt oli koera suund A asemel selle all asuvasse tunnelisse – DSQ. Mälu vedas lihtlabaselt alt.

2. agilityrada („võiduretsept“)

0,00 – 2. koht 24 –st (puhas rada 2 koeral)

Kiirus 3,46

Kuna ajakava järgi läks napiks Helsingisse tagasi viimase laeva peale sõitmine, siis olin valmis, et viimast midide rada ei jookse ja võtan raamatu ära. Soomele kohaselt sai aga korraldustoimkond pool tundi varem valmis ja ärasõidu viimase kellaajani oleks veel pisut varuaega jäänud. Piko eelmise raja loidus ja üldse kogu päeva kerge uimasus rääkisid veel ühe raja vastu ja ega ma ise ka enam kõige värskem polnud. Tiina aga ei kiirustanud veel lahkuma ja ega muud, kui tuli ka see viimane rada selgeks saada. See oli sarnane eelmisega, kuid väheke lihtsam. Põhiline lõks oli jälle A koos all asuva tunneli kahe otsaga (vaja oli saada nende vahelt A-le).

Puhtalt viimase tahtejõu raasukesega jooksin selle raja läbi, et mitte nii lihtsalt alla anda ja et kohale jäämisel oleks olnud mõte. Ja kui hästi läheb, siis DSQ asemel mingigi viimase tulemusega koju minna.

Esimesena jooksis meie põline kaasvõistleja Eesti caciag-idelt - Sanna Kobylin ühega oma kiiretest vesikoertest ja sai DSQ. Läksime siis nende järel rajale, pääsesime lõksust, slaalomisse minek läks õnneks ja ülejäänud tõkked ka. Poom oli lõpus ja see tundus küll eriti napikas olevat, õigemini olin sinna juba vea arvestanud. Aega jõudsime kõigest 0,72 sekundiga. Olin valmis kohe minema tormama, kuid kuna oli siiski puhta raja oht, siis oleks see äkki tahetud raamatusse sisse kirjutada (Soomes nimelt muid tulemusi sisse ei kanta). Tiina oli algusest peale kõiki starte jälginud ja selgus, et ei ühtki puhast rada veel. Lõpus hakkas mullegi huvi pakkuma, mis rajal toimub. Nagu MM-il, järjest sai koeri maha kriipsutada – kes sai viieka, kes DSQ, seda nii lambist, et ka kohtunik oli hämmingus. Lõpuks tegi peale meie 24-st koerast vaid üks ainus vigadeta ära, Sanna Kobylini teine vesikoer ja seda ka kiirelt ning esikoha vääriliselt. Raamatu kätte saades jäi mul pilk esimesena 2.kohale – nii, tuleb veel auhind ära oodata. Edasi aga oli kirjas veel SERT, kuna esimesel polnud enam vaja ja see liikus nii suure võistlejate arvu juures koha edasi. Vau, no absoluutselt poleks sellisest seisust midagi oodanud. Täielik üllatus. Ja ikkagi ma ütlen, et see tuli “tänu” teiste ebaõnnele. Miks meile aga nii palju õnne jagus, kes seda teab.

Kõik Nokia tulemused: http://www.npkh.fi/agility/sunnuntain_tulokset092011.html

Seekordsest käigust siis 6 rajast 4 nulli ja 2 DSQ.

Mis siis, et sert käes, varsti läheks ikkagi uuesti Soome, kui võimalus antaks.

Nokia plats

Start (kohtunik on esiplaanil olev naisterahvas roosas:))