24.09 võistlused Tallinnas, 1. agilityrada

kohtunik: Kati Wala (Soome)

Viimane peaproov enne ärasõitu. …mis oleks kõige lihtsamal põhjusel ka olemata võinud jääda - esimest korda elus unustasin end regada! Tegelikult olid mõned kummalised märgid veel, mis rääkisid justkui mineku vastu. Oli selleks päevaks üks töökomandeering ähvardamas, mis ära jäi. Ja tee peal väike ehmatus, mida varem kogenud pole – vastassuunas tulnud rekkal lõhkes suure plahvatusega täpselt meiega kohakuti jõudes rehv (see „pauk“ lõppes siiski õnnelikult). Selliseid hoiatavaid signaale ignoreerides sai mitte just kõige optimistlikumas meeleolus kohale jõutud.

1. rada kohe kõige hullema kohaga, mida ette võib kujutada. Alles oli TAKO hallis Dmitrochenkol täpselt samasugune tunnelite-poomi valik ja juba jälle. Kes selle ära tegi, oli tõenäoliselt „pääsenud“. Võimalus üks kolmest. Paljudel ei aidanud ei sirgelt jooks, ei korduv poomi käsklus, ei kõrge käsi ega üldse midagi. Tekkis tunne, et ongi täitsa juhuslik. Kuidas mul see jälle läbi läks, ei oska ka video põhjal seletada. Ju lihtsalt mõttejõu abil:). Hästi rahulik olin ka sel päeval, kõik jooksud. Närv oli kadunud, isegi liiga kadunud.

Nii palju valssinud, kui sel rajal, ei ole terve aasta jooksul vist:). Ei plaaninudki nii tihedalt valssida, aga jooksu käigus läks samm kuidagi iseenesest valsiks kätte ära. Pole just kõige kiirem niimoodi koera tee peal keerutada, aga lõpuni jõudsime ja hästi napilt ka aega. Nulliraja tegi A3-s veel vaid Bolty.