Esimene ja viimane inimliku äratusega hommik meeskonnahotellis, kui võisime endale ajaliselt sedagi luksust lubada, et tellisime hinnalise hommikusöögi. Küll vaid sai ja moos ja veelkord sai, kuid ikkagi hommikusöök! Edasi põrutas mu ülejäänud autoekipaaž mere äärde Normandiat avastama ja kauneid tuuliseid vaateid nautima, kui trennilised poole tunni kaugusele Lievinisse, Stade Couverti nimelisse võistluspaika suundusid.

Esimene mulje oli: „Kui pisike ja kitsas kõik on!“. Tegelikult polnud tuhandeid mahutaval multifunktsionaalsel hallil viga midagi, kuid eelneva reklaami põhjal oli vähe grandioossem ettekujutus tekkinud.

Hiljem järgneb veel omajagu kriitikat kogu korralduse kohta, kuid kõige suurem miinus vähemalt minu jaoks oli „meeskonnaruum“, mida polnudki…. Kolm täispikka päeva ja meie kõige kallima vara ehk koerte hoidmiseks oli kitsas koridoris seina äärde laotud 3 suurt metallpuuri, mis avanesid ühe pisikese ava kaudu. Meeskond pidi siis ise vaatama, kuidas selle ressursiga hakkama saada. Ei mingit privaatsust, ei mingit riietumisvõimalust, ei mingit hetkeks koeraga omaette puhkamisvõimalust, ei vähimatki turvalist tsooni, lihtsalt üks läbikäigukoridor puuridest vastu vaatavate haukuvate koertega, kellele kõigil soovijatel vaba juurdepääs oli. Muidugi tuleme me igasuguste oludega toime, aga kas see niigi stressirohke reis ja võistlus tuleb veelgi raskemaks teha. Piko kõikus need 3 päeva oma boksiga kõrgel vetruval võrestikul, all haugatav naaberriigi mali läbi puuri valvsalt silmsidet hoidmas, ja magamisest oli asi üsna kaugel.

Vetkontroll läks libedalt. Ainult sabaalune tuli ette näidata, et jooksukat poleks. Veerides kokku Piko venekeelse nimetuse, hakkas prantslasest vet-töötaja enda head vene keele oskust demonstreerima, rääkides midagi emastest koertest jne. Piinlik küll, aga aru sain sellest sama vähe kui prantsuse keelest.

Edasi järgnes alati põnevusega oodatud treening ehk 13 minutiks areenile pääsemine ja hirmkiirelt sellest viimase võtmine. Põhiküsimus oli, kuidas selle ajaga Piko kunstmurul jooksma harjutada (sest pinnas ON oluline, kui mitte määrav tegur). Hirmus kahju, et selline kunstmuruvaip eestlaste jaoks nii kättesaamatu on. Viimati oligi vist 2 aastat tagasi Austrias, kui proovida saime. Et Piko harjumatutes oludes jookseks, tuleb mul täiskiirusel eest liduda. Seda ma ka terve aja proovisin, nii et pulss laes, nahk märg ja jalalihased mitmeks päevaks ära tõmmatud, kuid ikka tundus, et Piko ei tule piisavalt kiirelt järgi. Tuju iseenesest oli hea, kuigi jälle tavaline jama premeerimisega, et maius platsil keelatud.

Väike vaibatükk oli ka soojendusruumis, kus paari tõkkega midagi proovida sai. Sealt aga lahkus Piko igal võimalusel või katsus kõiki nelja käppa üleval hoida – kõditas või torkis ja ei saa ja ei jookse. Harjutamise asi, kui oleks vaid, kus harjutada.