Äratus vara, kuid veel talutav. Kell 8 marssisime paraadvormis ja uute sinimustvalgete rihmadega (aitäh sponsor Berrale!) avatseremoonial. Meelde ei jäänud sellest midagi. Showd ega meelelahutus-numbrit polnud ja prantsuskeelsed kõned venisid ja venisid.
Mididel kavas 1 jooks – individuaalne hüpperada. Uskumatu, kuid mingit kellaajalist ajakava ei vaevutud koostama, läheb nagu läheb. Mugav küll niimoodi, aga mitte võistlejatele. Pealtvaatajaid hoiti aga päris kotis, sest kataloogis polnud ka mitte stardijärjekorda. Tabloodest ei maksa rääkidagi.
Rada paistis keskmise raskusega, mitmeid tõkkeid tuli nurkade pärast kontrollida, kuid ei midagi hullu. Kõige rohkem kartsin 2.tõket, kuhu tuli taha saata, kui otse ees tunnelisuu. Juhtus aga kummaline seik, mida ette näha ei osanud. Stardis olles tõmbas Piko tähelepanu kohtunik, keda oli raske mitte märgata (Riedenis näiteks ei paistnud kohtunikud üldse rajal silma). Aga et ta nii julgelt võõra meesterahva käeulatusse läheb ja minu silmist laseb… Eelmisel õhtul loeti just sõnad peale, mitu korda starti tagasi võib minna ja millal DSQ saab. Õnneks taipasin selles segaduses, et stardijoonest on ju möödas ja edasi tuleb ainult jooksma minna. Plaaniväliselt positsioonilt ei suutnud aga enam päästa ja nii ta läkski.
Ja hea oli, et DSQ tuli, sest sellise ajaveaga rajal poleks mingit mõtet olnud (paberil oleks kole olnud vaadata:)). Mis vahet seal enam on, kas koht tagakümnes või mõni positsioon eespool. Tulemus oli niiehknii juba enne starti metsa läinud (“it can be over before you know it”). Edasi Piko täitsa isegi jooksis, puhas rada oleks olnud, ajaveaga loomulikult, sest ideaalkiirus oli 4,4. Rajavigadeta jooksis üle 40 koera!, seega võib öelda, et oli siiski lihtne rada.
Miks Piko nii käitus? Analüüsida võiks pikalt ja lõpuks jõuaks asi geenideni ja jumal teab, kuhu välja. Seda mäletan vist ainult ma ise, et tegelikult on ju selle koera psüühikast aastate jooksul piltlikult öeldes “s…st päris hea sai” saanud:). Kuid „metsloomaks“ jääb ta elu lõpuni. Miks ma aga seda „lukku minekut“ vältida ei suutnud? Sel korral tundus esialgu, et lühem ooteaeg kollektoris on plussiks, kui koer seda lärmi nii palju ei kuule. Oli aga vastupidi.
Tagaruumides soojendusalal valitses vaikus ja rahu, ootasid seal vaikselt oma järjekorda. See oli ka viimane hetk, kus Piko oli enam-vähem tema ise. Edasi tuli siseneda ühte kabinetti, ümbritsetuna mitmest küljest korralduspersonali jõllitavatest pilkudest (koerale silma suunatud loomulikult), ja seal edasi oodata. Meenutas arstikabinetti, kuhu Piko elu jooksul vaid paar korda jõudnud ja hirmsaimad hetked üle elanud. Pääsenud kabinetist ja pilkudest, tuli läbida keldri moodi tühi kivist koridor, ikka veel vaikuses. Ja siis lõpuks pääses trepist üles areenile, kus võttis vastu prožektorite sära, rahvast täis tribüünid, naabervõistlejad ja …vaikuse lõpp. Tundus, et seal üleval kohanemiseks oleks rohkem aega vaja läinud. Esialgu oli Pikol vaja kõige ümbritsevaga tutvuda, ta ei olnud isegi mitte niivõrd hirmul kui et uudishimulik. Kontakti ilma maiuseta eriti saada ei õnnestunud. Viimaks hakkas küll kuuletuma, kuid siis oli juba starti vaja minna. Esialgu ei saanud ma ka aru, et side temaga nii õrn on ja teda absoluutselt toeta jätta ei tohi. Järgmistel päevadel olin selleks valmistunud. Ja nii muu hulgas oli ju endal ka vaja vaadata, kus rada on ja mis sellest veel meeles on:).
Stardikollektor
“Preemia” finišis - kiibikontroll
Maailma parim fännisektor:)
Pildid: Inge Ringmets
