Mida öö edasi, seda lünklikumaks muutus uni. Küll mängis keegi iga krõpsu peale valvepuudlit, küll viirastus, et kell hakkab kohe helisema. Mingil ajal öösel kella 2 paiku kostus toanaaber Esteri ärev hüüatus: “Kuule, kõrvaltoast läks Eva-Liis Fideliga juba välja, kas sa ei peaks ärkama?!”. Hea oli kella vaadates tõdeda, et see siiski unenäoks osutus:).
Äratus oli enne 5-t, sest kell 7 pidi valmis olema agilityt jooksma. Seda üldse mitte hommikuinimesena ja magamata ning söömata. Mis teha, kui kõik need 36 riiki ja 400 koera kolme päeva sisse kuidagi ära ei mahu.
Midid alustasid meeskondliku agilityraja ja lauaga. Potentsiaalseid DSQ võimalusi oli skeemi järgi päris mitu. Rajal muutusid aga vahemaad pikemaks ja pilt paistis ilusam. Ise pakkusin, et nr 3 tunnelisse küll ei saa, sest A on kohe kõrval. Järgmiseks oli poom, kus kohtunikud uudse hindamistehnikaga esinesid. See äkitselt kontaktpinnale ilmuv prillidega nägu ehmatas üle poomi isegi mind:). Täielik ime, et Piko sealt alla ei prantsatanud ja jälle korda looma ei läinud. Edasi tuli kehv koht tõketega enne lauda, kus ei võinud palju vehkida. Laud läks õnneks, kuid sealt edasi oli raskusi slaalomisse saamisega ja paljud jooksid koeraga kaasa või vahetasid pooltki. Mulle sobib sellises kohas lasta koeral ise otsustada, kui et segama hakata. Kiirus kadus, kuid sisseminek läks õigesti. Pärast slaalomit pidi pea segi minema poolte vahetustega, see oli ka paras sebimine.
See oli siis ka ainuke rada, mis välja tuli. 4,18 s läks küll üle aja, aega röövisid poom ja slaalomisse minek.
Kõrgel ja kaugel
Aeg maha - 5 sekundit piiksu
Olgugi, et kaine mõistusega võttes pole meie koertel suurt midagi loota, võib ju ikka unistada. Vähemalt eelmise aasta tulemuste parandamisest. Kui esimesena jooksnud Fidel DSQ sai, siis käis kohe peast läbi, et nüüd on läbi. Samuti kadus ka see pinge, et vaja kolmandana kindla peale rada ära teha (tegelikult pole muidugi vahet, rada tuleb nii või teisiti maksimaalselt ära teha).
Selgus aga, et tänavused midide meeskondlikud tulemused tulid sedavõrd vigased, et pärast läks isegi kuldmedal koondveaga 7,79. Kui nüüd jälle oletusi teha, siis kui DSQ asemel oleks olnud Fidelil ka ajaviga ütleme 3 s, oleks me, nii uskumatu kui see ka poleks, agilityrajal poodiumil olnud - TEISEL kohal!!! (autasustati radasid ka eraldi). Vaja ainult, et kõigil kolmel oleks õnne, et oma rada rajavigadeta ära teha ja siis oodata, mida konkurendid suudavad. Sageli ei suudagi nii palju, kui kardame.
Ärgu saagu nüüd keegi valesti aru – see pole mingi süüdistus, justkui veaks meeskonda alt või midagi, üldsegi mitte (sain ju isegi teisena DSQ). Mina näiteks ei saa üldse aru agilitys meeskondliku asja mõttest. See on ju nii individuaalne ala. Ega ei jookse ju meeskonda kuidagi teistmoodi, ikka jooksed sama agilityt ja ikka annad endast parima. No võibolla riskid tiba vähem (aga siis ei joo ka šampust). Ja ega meeskond ei saa üksteisele toeks ka olla kuidagi, platsile lähed üksi oma koeraga ja rada õpid ka üksi. Meelevaldselt liidetakse kolme paari tulemused kokku ja ongi kogu meeskond.
Tunnelikiirendus
Järgnes pool päeva pausi teise rajani. Muu hulgas sai tutvuda agilitykaubandusega, mida sel aastal väga vähe. Isegi MM-meeneid polnud osta (kes tuleb ideele, et MM logoga asjad võiks olla nt auto lõhnakuusk, autokleeps, suur jalutusrihm… ja kõik. Riietusel, kottidel, mütsidel jne on alati kõvasti rohkem lööki olnud). Toitlustamisega oleks ka päris jänni jäänud, kuid päeva päästis lõunapausiks avatud staadioni söökla, kust talongi eest toreda kõhutäie sai (talongimajandus oli prantslaste spetsialiteet). Kiirtoiduputkas pakutavad rasvast nõretavad friikad hakkasid pärast esimest maitsmist suuremas koguses üsna vastu. Karmi turvapoliitika ja terrorismi ennetuse tõttu ei võinud toidu ja joogiga pealtvaatajate uksest saali siseneda, kõik tuli väljas kiirelt sisse manustada, mis teiste riikide rahvale tuska valmistas. Samas võis võistlejate uksest või staadionitagustest sissepääsudest ükskõik mida sisse smugeldada.
Meeskondlik hüpperada polnud raske. Starti jõudes oli aga Piko taas kusagil „ära“. Et teda üldse jooksma saada, pidin väga pingutama. Päästis kaugele eest ära jooksmine. Kahjuks ei arvestanud raja õppimisel, et niivõrd palju ees pean olema ja lõpu poole tegingi ühe tõkke juures valearvestuse, kus avastasin end liiga kaugel, kui oleks pidanud tõkke taha lükkama. Sealt tuli siis meeskonna teine DSQ.
Kokkuvõtteks, kui me kõik oleks oma jooksud ära teinud ehk 6 õnnestunud rada, siis oleks reaalne olnud 4. koht.
Pildid: Ian Watts
