Ka pühapäevaseks äratuseks oli määratud kell 5. Minu jaoks muutus see aga kella 1-ks öösel. Pikol hakkas järsku väga halb, kõht läks lahti ja oksendamine kestis öö läbi. Voorisin torisedes soojast voodist välja, vihma ja tuule kätte, ja muudkui koristasin. Lõpuks jäid sisse antud esmaabi seederohud pidama ja hommikuseks ärasõiduks lakkas ka kõhulahtisus. Jah, põhimõtteliselt oleks sel hetkel võinud võistlemisele kriipsu tõmmata, aga kuidas sa nii lihtsalt väärtuslikust MM-stardist loobud… Igatahes lootsin, et äkki veab veel viimase jooksu ikkagi välja ja öine jama oli mööduv nähtus. Mööduv see oligi, sest rohkem ei tulnud seest enam midagi ja mingi raskekujulisem tõbi see polnud.

Oksendamine tekkis ka eelmisel aastal üheks päevaks, mille põhjus jäi tookord teadmata. Nüüd selle põhjaliku seedesüsteemi ülesütlemise arvan sellest olevat, et ta sõi ikkagi endale midagi sellist sisse, mis kehvalt mõjus, ja kuna väsinud organism oli tavalisest nõrgem, siis lõigi kõik paigast ära. Lendamise süüks ei ajaks, sest lennust oli mitu päeva möödas ja lendamist tundus Piko seekord üsna külma kõhuga taluvat.

Sõitsime küll varakult välja, kuid staadionist poole kilomeetri kaugusele jõudes peatas meid autode järjekord. Kell 7 pidid midid rajaskeemi kätte saama ja edasi läks juba kiirelt õppimiseks. Väravad olid aga kinni ja kogu see varajane rahvamass signaalitas pahaselt autosid ja protestis sissepääsu nõudes. Marssisime siis ka ilma autota vihma käes oma kompsude ja koertega jalgsi hallini, et mitte hiljaks jääda. Külm vihm oli küll viimane, mida vajasime.

Soojendusel oli Piko loomulikult tasasem kui muidu, kuid mitte nii apaatne, et midagi poleks teha olnud. Ootasin pingsalt, kas kõht peab vastu ja kuna võiks olla veel viimane hetk loobumiseks. Õnneks startisime esimeste seas. Midagi polnud aga parata, Piko oli omadega sedavõrd läbi, et raja alguses slaalomis edasi ei liikunud.  Suure ergustusega sain ta rajalt jooksusammul siiski äbi veetud, ilma rajavigadeta seejuures. Rada oli minu jaoks ülimalt lihtne ja joostav, nii et ei pingutanud eriti õppimisega, vaid keskendusin ainult koerale.

Sellega sai siis kõik läbi, Piko jäi päevaks kosuma ja mina kustusin õhtuks vaikselt. Selle aasta märksõnaks minu jaoks oli „suur VÄSIMUS“. 

Piko salapärane haigestumine jääbki aga mõistatuseks, sest terve aasta jooksul pole tal midagi erilist viga olnud ja veetud on teda ikka siia ja sinna, söönud on ka igasugust jama. Ju sõnasime siis alguses ära, kui küsiti, kas varukoera vaja läheks.

Kohtunik David Powelli kontakti hindamise stiilinäide

(Juba Soome kval. võistlusi vaadates, mida ta samuti hindas, imestasin, et küll peavad head põlved olema)

Pilt: Inge

Kõigi nelja jalaga peal

Pilt: Henri Luomala

Pilt: Ian Watts

Pilt: Dominique De Fleury

Pilt: Inge

Pilt: Inge