Piko agilityrada, Resümee

Resümee

Mida öelda 2011 kokkuvõtteks? Kõik 4 aastat on MM mõistagi väga erinev olnud. Paigad on erinevad, võõrustajad on erinevad, rajad on erinevad ja ise oled ka erinev.

Prantsusmaast oleks oodanud midagi suursugusemat, kuid korraldus üllatas halvas mõttes. Alates rahvusvahelisel üritusel praktiliselt olematust inglise keelest, lõpetades koerte ruumi puudumisega ja võistlejate tualettides paberi, seebi ja lambivalguse kokkuhoiuga (hea, et vett oli). Nagu keegi ütles, siis tšehhid peavad kõvasti pingutama, kui tahavad järgmisel aastal veel halvemini korraldada. Tõenäoliselt seda ei juhtu, sest üks väikeriik ei saa sellist suhtumist endale lubada.

Mis heas mõttes silma paistis, oli kogu fännindus. Vaieldamatult võimsaim fänniarmee, koos tantsude ja atribuutikaga. Kohati meenutas juba pigem karnevali kui spordivõistlust. Prantslaste temperament on ikka midagi muud kui soomlastel või sakslastelgi.

Tulemustest pole midagi väga rõõmustavat rääkida. Kohtade poolest läks eestlastel üsna nigelalt, kuid kõik andsid kindlasti parima ja keegi ei läinud kaotama.

Endal mul jäi midide radade suhtes väga hea tunne, et need niivõrd jõukohased olid. Ja et närv vastu pidas. Pisut oli sel aastal kuidagi seda tulemuste survet liialt. Nagu oleks midagi väga kaalul, kas saad koha teises või neljandas kümnes. Medaliteni ju ei küündi. Eks see mõlkus ka kusagil mõttes, mida teatud koeranduse tegelased eelnevalt asjast arvasid, kui kõiki MM-il käijaid „maksumaksja raha“ raiskamises süüdistasid ja vee peale tõmbasid. Endiselt arvan, et tunduvalt rohkem kasu toob, kui me oma aeglaste koertega pildil oleme, kui et üldse puudume (nagu nt leedukad).

Igatahes oli lõbus ja laseme täiskäigul edasi. Motivatsioonilaksust jätkub kuni 2012 Liberecini.

Tänada tahan kõiki, kes kaasa elasid ja igas mõttes toetasid. Eriliselt suur tänu asendamatule abilisele Keidale, tiimile, reisikambale, autojuhtidele, Ingele suvi läbi kätt pulsil hoidmast, ja trennikaaslastele.