26.11 mitteametlik TAKO hallis

Juhuse tahtel sattusin üle hulga aja mitteametlikule võistlema.

TAKO Open, kus A1-A3 kõik sama rada teevad, pakkus täpselt sellise jooksurõõmu nagu ootasin. A2 taseme rada polnud imelihtne, kuid mitte ka A3 tavaraskusega. Kuna viimati saime „kuival maal“ joosta pea 2 kuud tagasi, siis kulus hallitrenn väga ära. Pealegi kes teab, kuna jälle saab.

Trennina ma seda ka võtsin ja võistlusmoment oleks minu poolest vabalt võinud olemata olla. Kahest rajast jäi loomulikult väga väheks, ei saanud hoogu sissegi. Aga parem ikka kui mitte midagi. Hämmastav, kui kiirelt kaob tunnetus, kui jooksed teistsugustes tingimustes. Osad küljed jõuavad 2 kuuga rooste minna. Ei oska enam planeerida, kuhu jõuad ette ja kuhu mitte ja kui kaugelt saab koera juhtida. Kõik mu kõhklused olid asjatud - igalepoole jõuan ja igalt kauguselt saan saata. Tuleb see ikka sellest liivatrennist. Kõval pinnal on ülikerge joosta, kuid koer on esialgu veidi aeglasem ja ebakindel, liiva sees tormab rohkem. Liivas tuleb rohkem kaugelt saatmist praktiseerida ja eestlõikamistel tõsiselt pingutada. Tulemuseks ongi kraadi võrra kiirem käik kõval maal.

Mõlemad rajad tulid hästi välja, veatud ja üsna nobedad.