Aasta viimased ametlikud võistlused. Siinkohal võiks piirdudagi kahe sõnaga: „No comments“.

Aga panen ikkagi veel ühtteist kirja.

Tahaks öelda, et ammu pole platsil sellist „meistriteost“ näinud. Kahju kohe suurepärasest jooksupinnast ja võistlejate ressurssidest, mis kasutamata jäid.

Kuigi ma sellest kohtunikust üldse midagi ei tea ja varem tema radu jooksnud pole, siis mulle kui võistlejale jäi mulje pehmelt öeldes allapoole arvestust.

Ei tundu kuigi professionaalne, kui ilma erilise vajaduseta teha start platsi seest, jätta finiš platsi teise otsa või jätta finiš nii, et finišeeruv koer peab startiva koera nina alt läbi jooksma. Kasutada ühte tõket 3 korda, kui pulki tõsta ei jõua. Läbida lühikest tunnelit 5! korda. Paigutada asjad nii, et pooled tunnelitõrked nägemata jäävad, ja nii, et poomikontakte tuleb jälgida teisest platsi servast (meenutame siin võrdluseks David Powelli põlvitamist). Panna stardimärguandeks vile suhu, vaadata võistlejale otsa… ja mitte vilistada.

Omaette teema on lõksud. Protokolli sai vaid üks disklahvipuru, kuid sellest ei maksa kaugeleulatuvaid järeldusi teha ega kõiki A3 koeri maha kanda.

Kui slaalomisse minek teha selline, et ka kõige parema tahtmise juures pole võimalik kuhugilepoole liikuda ega koera mitte segada ning ilma koera näppu võtmata kummargil ninapidi sinna sisse pistmata, siis kaob kogu mängu ilu. Kui kõik võistlejad saavad järjest samas kohas dsq ja jäävadki seda kohta pusima, siis loomulikult võime alati öelda, et treenige siis rohkem ja oma viga. Dornbirni MM kohtunik sai sellise tegevuse eest tähtsatelt onudelt noomida, et rikkus võistluse ära. Ei jookseks mööda külge alla aeg-ajalt kohtunike juhiseid sirvida, mida seal agility eesmärkide, lõksude ja fun-i kohta räägitakse.

Teine asi, mis minu arvates kohtunikku heast küljest ei näita. Võibolla on kusagil nii kombeks, et kohtunik teeb keset võistlust radadel enda koeraga „stiilinäiteid“, aga Eestis (arvan, et ka Soomes) pole see tavaks olnud. Ei näe sellel küll muud eesmärki kui esinemine esinemise pärast. Praegu tuli nii välja, et nende radade läbimiseks oleks antud näite põhjal vaja olnud järgmisi eeldusi: tegu on borderiga, koerajuhil on pikad jalad ja väga head sprinterivõimed, koerajuhil on metsikult kõva hääl, koer on tugeva kontrolli all ja teda juhitakse põhiliselt häälega. Ja võibolla tuleb rada ka mitu korda eelnevalt kodus harjutada. Palju meil selliseid võistluspaare rajal oli – mitte ühtki.

Ei ole mulle midagi pakkuv selline agility, kus iga takistust lõpuni kontrollima peab, kus ei saa joosta ei koer ega juht. Kus ei saa koerale trajektoori kujundada, vaid pead takistusesse käsipidi sisse ronima või oled sunnitud kehakeele asemel kogu häälejõu mängu panema.

Jääb ainult õnne tänada, et enamuse kohtunike arusaam agilityst hoopis teistsugune on. Ja et meil igal ajal kõrvalt Soome kvaliteet võtta on.

Kalendrisse vaadates paistab nüüd mitu kuud pausi võistlusreisidesse. Jääme talve üle elama ja kevadet ootama.