Paistis, et selleks aastaks said võidujooksud tükk aega tagasi joostud, kuid üks tuli veel ette võtta. Nüüd on küll kõik, jookseme paar nädalat ainult omaette võidu.

Klubiaasta lõpetas ühine jõulujooks uhiuute tunnelite ja rohkearvulise debütantide seltskonnaga. Verivärsked võistlejad said esimese kogemuse, mida üks agilityvõistlus endast kujutab. Kõik olid väga tublid, aga kõige tublim oli koer, kellesugust mina varem näinud polnud. Nimelt hakkas Stefi käe all hiljuti üks kurt russelli-koerake agilityt õppima. Ja tulemus on fantastiline. Koer jookseb kehakeele järgi ja täitsa jooksebki ja endale talle teeb veel hirmsasti nalja ka. Mismoodi ilma hääleta õpetada, seda mina seletada ei oska, aga kõik on võimalik, kui tahta. Au ja kiitus igatahes. Kunagi Soomes nägin küll ühte kurti koerajuhti, kes ka kehakeelega juhtis, kuid tema sai vähemalt plaksutamist kasutada.

Ise mõtlesin viimase hetkeni, et pühapäeva hommikul ei viitsi seekord joosta ja lähen niisama appi. Aga harjumusest võtsin ikka Piko ka kaasa ja kuigi kohtunik Helis Mannineni rajad tundusid üsna „läbitamatud“, õnnestus need siiski mõlemad õigetpidi läbi teha ja esikohale platseeruda. Eriti kiirelt ei saanud minna lasta, kuna praktiliselt terve tee olid valed tunneliaugud ees vaatamas, aga ega alati peagi lihtne olema.

Päeva lõpetas klubi aastakoosolek, kus sai nii mõndagi paika pandud ja hulgaliselt uusi ideid vahetatud. Üks on kindel, 2012 tuleb tihkelt täis agilityüritusi, millest kõigist ei jõuagi osa võtta. Pidevalt toimub kusagil midagi ja igav küll ei hakka.