Me elame ja meil ei ole aega…

Kuidagi kummaline on olla. Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin, mis mind juba pikemat aega häirib. See, et võistluseid pole. 2,5 kuud pausi on liig mis liig.

Kuid kevad juba paistab ja kui märts käes, siis pole enam palju jäänud. Ilma võistlusnädalavahetusteta on puudu need harjumuseks saanud time-out-pausid, mil end kõigest ja kõigist välja lülitad. Aeg jääb korraks seisma ja saad uut nädalat uuelt lehelt alustada. MM oli selle kõige ehtsam näide, kui unustasin, kes ma olen ja kust tulen:) ning meelest läks aeg ja ruum.

Vat sellisest „ajupuhkusest” tunnen puudust. Ja vanadest agilitynägudest ka, kes hakkavad juba kergelt ähmastuma:).

Talv - see võrdub töö, töö ja töö, mis ei lõppe (tegelikult õnn muidugi, et ei lõppe). Ei päevane palgatöö, õhtune lisatöö ega vabade hetkede vabatahtlik töö. Ühe ülesande teed ära ja kohe tuleb tegemata tööde nimekirja kaks asemele. Tean, et paremat oleks patt tahta, aga vahel on tunne, et kui katus pea kohal, toit laual ja riie seljas, siis tahaks vahepeal natuke vähem tööd teha ja rohkem puhata ja mängida. Aga ei saa. Kui oled rattal, siis maha ei saa.

Rohkem ei kurda ka.

Kui antakse, siis ootab ees aasta parim osa. Nagu näiteks võibolla üks 3-päevane võistlusmaraton 10 rajaga (päris hull, ma tean, pole kunagi katsetanud). Või terve kuu täis sõitmist Viljandi ja Pärnu suunal. Või taaskohtumine Kalevi staadioniga. Või vanade mälestuste meeldetuletamine Skonto hallis. Jne, jne. Praha piletid on ju ka juba taskus.

Vahel igatsen taga 5 aasta taguseid aegu, kui noore ja rohelisena millestki midagi ei teadnud ja midagi ei osanud. Ei tea, kas 5 aasta pärast meenutan ka praeguseid agilityaegu heldimusega? Tiimikaaslase Piko pärast päris kindlasti.