27.08 Luige võistlused, agilityrada

Selle suve viimased päevad veetsime TAKO rahvusvahelistel võistlustel Luigel. Nagu tavaks, oli külla kutsutud agilitymaailma tuntud tegija, kes lisaks radade tegemisele ka tarkust jagas. Alen Marekovici teavad meie „horvaadi“ Alari kaudu vist kõik. Kesk-Euroopa rahvast meile eriti tihti ei satu ja Alen pakkus 2 päeva jooksul piisavalt põnevust ja pinget.

A3 agilityrada polnud mingi ilmaime, kuid ideaalkiirus 4,2 võttis küll kulme kergitama. Raskeim koht oli poomialused tunnelid, mida viimasel korral oleks tulnud lahendada ise teisel pool poomi olles. Kahjuks pole seda endiselt harjutanud ja ei riskinud proovida. Oleks aga pidanud, sest sirget tunnelit ikka võidu ei jookse ja koerale on see kiirendiks. Tsiteerides Bud Houstonit: ”A tunnel is a cannon. Consider the dog, like a cannonball, inclined to fire in the direction the cannon is pointed”. Nii kadus ka Piko püssikuulina kaugele ära. Tõrget see ei tähendanud, kuna ei ületanud järgmise tunneli sisenemisjoont, küll aga võttis mõne sekundi aega.

Kui kõik oleks viimase peal klappinud, oleks väga napilt ehk ka aega jõudnud. Sama nagu MM-il – kiirused käivad pisut ülejõu. Suve jooksul oleme ka teist äärmust näinud, kui ajad nii lõdvad on, et radu lausa läbi jalutada võib.

Kiirus 3,91 on iseenesest päris korralik ja vigu ka ei tulnud, eriti hästi ja ilma hüppeta tuli poomikontakt. Väike ehmatus oli stardis, kui Piko seljataguse malinoisi haugatuse peale tõkkest mööda oleks jooksnud, sest pidi kontrollima, kas meid oht ei ähvarda:).